HUVITAVAT VALLAST

Rahvastik

Kui palju meid on? Koeru valla pindala on 236,8 km² e 23 680 ha. 31.12.2016 aasta seisuga elab Koeru alevikus 959 inimest, külades 1139 ning  valla täpsusega on 14 inimest, seega kokku 2112 inimest. Siit saame teada, kui palju elanikke elab igas külas. Abaja – 63, Aruküla – 52, Ervita – 235, Jõeküla – 2, Kalitsa – 46, Kapu – 53, Koidu-Ellavere – 19, Kuusna – 41, Laaneotsa – 10, Liusvere – 11, Merja – 4, Norra – 1, Preedi – 20, Puhmu – 25, Rõhu – 22, Salutaguse – 21, Santovi – 42, Tammiku –17, Tudre – 21, Udeva – 38, Vahuküla – 77, Valila - 6, Vao – 222, Visusti – 25, Vuti – 6, Väinjärve – 60.

Loodus

Koeru vald asub põllustatud ja tihedasti asustatud Kesk-Eesti lainjal moreentasandikul Pandivere kõrgustiku lõunanõlval ja Endla nõo põhjaalal. See on vooluveteta karstiala, üksnes valla lõunaserval voolavad Võrtsjärve-Peipsi vesikonda kuuluvad Põltsamaa jõgi ja tema Koeru valla maadele jäävad lisajõed Preedi e. Vardja, Norra-Oostriku ja Võllingi oja. Koeru kandi mullastiku moodustavad põhiliselt leostunud ja leetunud kamar-karbonaatmullad, millised paiknevad karbonaatsetel pinnakatetel, sisaldades klibu, rähka, veerist. Huumusekihi tüsedus on vahelduv.
Koeru kant asub suhteliselt kõrgel merepinnast, s.o. Kroonlinna kõrguse algtähisest. Teletorni taldmik Haagi mäel asub 106 m kõrgusel merepinnast. 104,4 m kõrgune punkt asub Vuti külas Peegi talu läheduses ja 104,3 m Kapus Priku ja Hõbearu vahel. Endise Koeru meierei seinal oleva reeperi kõrgus on 95,756 m ja Aruküla mõisa seinal 91,836 m .Veel mõningaid suhtelisi kõrgusi: Väinjärv 79,3 m, Merja linnamägi 94,3 m, Ravamäe 93,0 m, Liivamägi Sandhofis 92,6 m ja Kokamäe 102,6 m.

Maavarad

Aluspõhjalistest maavaradest leidub valla maadel lubjakivi ja järvekriiti. Kuusna lubjakivi varudeks arvatakse olevat 500 000 m³ head ehituslubja algkivimit – rõngaspaasi. Väinjärve soos, järve ja Preedi jõe vahelisel alal on kindlaks tehtud ulatusliku järvelubja lasud 500 ha suurusel maa-alal, mille paksus on 3,5 m ja mahukus 15 000 000 m ³. Kõik see on maetud 3 m paksuse turbakihiga. Järvelubja majanduslik tähtsus on väike, seda saaks kasutada ainult söödakriidina ja põldude lupjamiseks.
Pinnakattelistest maavaradest leidub Koeru vallas turvast, kruusa ja vähesel määral liiva. Ervita turbaraba pindala on 109 ha, millest kasutusel on olnud 63 ha turbavälju. Kruusamägesid on vallas 42 ha ja nendes on peidus 648 000 m³ kruusa.
Tasu teede ehituseks ammutatud kruusa eest oli 1997 a. Piibe maantee rekonstrueerimisel valla eelarve toekas lisasissetulek.

Allikad

Valla suurimaks loodusrikkuseks on puhas vesi. Allikate ja soode veekaitseks on loodud Endla looduskaitseala. Kaitseala keskus asub Jõgevamaal Toomal (25 km Koerust). 1910 a. rajati Toomale Balti Sooparanduse Seltsi poolt Venemaa esimene sookaitsejaam. 1981 a. loodi Endla-Oostriku sookaitseala, 1985 a. moodustati sellest Endla Riiklik Looduskaitseala, milline 1994 a. alates kannab Endla looduskaitseala nimetust. 1997 a. arvati looduskaitseala rahvusvahelise tähtsusega märgalade (Ramsari alade) hulka. Selle kaitseala märksõna on: Vesi – nii allikatest välja voolav kui ka rabades talletuv ja puhastuv. Eesmärk on kaitsta soid ja kaitseala rohkeid allikaid. Sood säilitavad "käsnana" loodusele nii vajaliku puhast vett ning ühtlasi filtreerivad sademetest tulevat ja põhjavette minevat vett. Allikatest voolab välja Pandivere kõrgustiku servale tugeva karstumusega aladele sadanud ja pinnasesse imbunud vesi, moodustades allikajärvi ja kiirevoolulisi Põltsamaa jõe lisajõgesid.
Norra mõisahoone juures asuva Norra allikajärve pindala on 0,6 ha. Siinse allika veed kannab Norra ja Oostriku jõkke, milline algab Oostriku allikatest. Kaunis Oostriku allikajärve on maaliline-fotogenne igal aastaajal, tema pindala on 0,3 ha, sügavus 1 m. Oostriku kolmest tõusuallika lehtrist voolab igas sekundis maapinnale 130 l vett.
Endise Sopa talu maadel asub Eesti ja tõenäoliselt ka Baltikumi kõige sügavaim Sopa allikas (4,8 m).
Võllingi jõgi algab samanimelisest veerikastest (220 l/s) allikatest. Mõnisada meetrit allikatest allavoolu lisavad Võlingi jõele oma veed Vilbaste allikad (Gustav Vilbaste (1885 -1967), Eesti botaanik, allikate uurija). Tähelepanuväärsed on Värviallikas ja Voltre kaevallikas. Turistide ja koerulaste lemmikobjektiks on purskav allikas. Endla looduskaitseala ligi pool asub Koeru vallas.
Vaatamisväärsuseks on ka Tudre karstiorg. Veerikkal ajal tekkib Tudres kuni 4 m sügavune 300 m pikkune ja 100 m laiune järskude nõlvadega karstijärv. Vesi tuleb maapinnale ja kaob arvukate karstilohkude ja -lehtrite kaudu, mida leidub mitmes kohas. Sarnane paari hektariline karstijärv kaunistab kevadeti ka Puhmu küla.

Koeru kirik

Kroonikas mainitakse esmakordselt Koeru kirikukihelkonda 1282. aastal. Koeru Maarja-Magdaleena kirik on ehitatud 13. sajandi viimastel aastakümnetel, sisseõnnistamine toimus 1288. aastal. Hilisemad juurdeehitused on võlvitud eeskoda ja käärkamber. Kiriku keskaegsest sisustusest võime näha nurgaristidega altariplaati, 1330. aastatest pärithauakivifragmenti ja 14. saj. pärinevat hauaplaati. Ainulaadsed on 13 - 18. saj. dekoratiivseinamaalingute fragmendid, kapideelide dekoor looma-, taime-, inimfiguuride motiividega. 1901. a. asendati 17.saj. valmistatud altar pseudogooti stiilis altariga. Torni kõrgus on 43,5 m. Orel 17 registri ja 2 manuaaliga on paigaldatud 1900. a.
Esimene Koeru koguduse õpetaja on Laurentius Grici, kes tegutses siin 1610 - 1917.a. paiku . Rahva seas sai populaarseks Heinrich Ferdinand Hoffmann, kes oli siin pastoriks 1846 - 1891. Tema tegevuse ajal pandi kindel alus külakoolidele. Hoffmanni initsiatiivil anti Koeru kihelkonnas inimestele perekonnanimed. Selleks nõutas ta siseministrilt vastavad korraldused.
Ühteaegu Hoffmanniga tegutses Koeru kirikus kauaaegne köster Reinhold Tuglas (1848 - 1894), kes oli Koeru seltsielu juhte rahvusliku liikumise perioodil. Pärast Hoffmanni surma (1891) arenes uue saksa soost õpetaja Voldemar Schultsi valimine suureks kirikutüliks. Koerulased soovisid uueks õpetajaks eestlasi Tombergi või Thomsoni. Kirikuvõimud rahva soovi ei tahtnud arvestada.
15. märtsil 1892 a. oli kiriku juurde kogunenud tuhandeid inimesi, kes ei lasknud Schultsi õnnistamist toimetada. Schults lahkus kirikust koos oma saatjaskonnaga. Väljas surus rahvas politseivõimud eelmale. Konsistoorium määras õpetajaks Adolf Halleri, kes 17. mail 1892 a. õnnistati koguduse peale. Haller oli baltisakslane ja eestivaenulik, mis tekitas suure lõhe õpetaja ja koguduse vahel.